Kõigepealt oleks vaja täpsustada, milles
konkreetsel juhul allergia väljendub. Väga ohtliku allergilise tundlikkuse
korral võib inimesel juba ühe mesilasnõela toimel kujuneda välja raske
mürgistus. Mõne minutiga tekib hingamispuudulikkus, nahk muutub sinakaks
ja inimene võib surra, kui kiiresti arstiabi ei saa. Kui on võimalik teha
haigele kiire süst allergilist reaktsiooni nõrgendava ainega, suudavad abi anda
ka lähikondsed.
Sellepärast kannavad eriti allergilised inimesed või
nende omaksed sageli kaasas süstalt vastava päästesüsti tegemiseks. Üheks
komponendiks sellistes süstides on sageli prednisoloon. Loomulikult peaks selle
ravimi profülaktiliselt välja kirjutama arst, andes ka juhiseid ravimi
kasutamiseks hädaolukorras.Veidi nõrgema allergiavormi korral kaasneb mesilase nõelamisega tugev paistetus, võib esineda külmavärinaid. Mitme mesilasnõela toimel võib sellise haige elu ohtu sattuda. Kui selline tundlik inimene on sunnitud sageli elama nõelamisohus (mesiniku pere liikmed jne.), siis püütakse mõnikord arsti järelvalve all teha läbi mürgiga harjutamise kuur.
Selleks lastakse sihilikult mesilasel haiget nõelata, kuid esimestel kordadel eemaldatakse nõel kiiresti (mõne sekundi järel) nahalt. Kui vahetult pärast nõelamist uurida lähemalt inimese nahasse surutud mesilase nõela, siis võib nõela küljes märgata pulseerivalt kokkutõmbuvat tombukest. See on mürgipaun, mille seinalihased pumpavad mürki läbi nõela inimese kehasse veel 1-2 minuti vältel. Kui nüüd nõel juba mõne sekundi pärast nahast välja tõmmati, sattus inimese organismi vaid väike osa kogu mürgipauna sisust. Seega tekkis inimese organismis ka nõrgem mürgistus ja vastavalt kergem paistetus kui reaktsioon.
Kui inimene pole mesilasmürgi suhtes ohtlikult allergiline, võib sellise treenimisega harjutada inimese organismi teatud määral mesilasmürki taluma. Umbes sellist treeningut läbivad ka mesinikud, kes mesindusega alustades võivad olla teatud määral mürgitundlikud, kuid pikkamööda harjuvad ja suudavad erilise ohuta mesilastega toime tulla. Mõnigi mesinik on tähele pannud, et ka talvega on organism võõrdunud mesilasmürgist ja kevadel võib nõelamine jälle tekitada tugevamat paistetust. Kevade edenedes asjad tavaliselt paranevad taas.
On siiski olnud ka olukordi, kus seni vähetundlik inimene mingil hetkel muutub ootamatult tundlikuks või lausa ülimalt allergiliseks mesilasmürgi suhtes. Nii on juhtunud ka mesinikega, kuigi suhteliselt harva. Peale selle sõltub mesilasmürgi toime tugevus ka kohast, kuhu mesilane nõelas. Näiteks üks ohtlikumaid tsoone nõelamiseks on kaelal unearteri piirkond, kust lähtudes jõuab mesilasmürk lühimat ja kiireimat teed mööda vereringesse ja tagasi südameni ning võib anda kõige tormilisema reaktsiooni.
Kokkuvõtteks peaks soovitama, et kui inimesel on põhjust kahtlustada ülitundlikkust mesilasmürgi suhtes, peaks sellest arstiga rääkima enne, kui võiks tekkida ohtlik olukord ja vajadus kiirabi kutsumiseks. Arst suudab hinnata olukorda ja teeb vajaduse korral vastavad testid, et tundlikkuse tasemes selgusele jõuda. Seejärel annab ta juba soovitused edaspidiseks. Erilise vajaduse korral kirjutab ta välja retsepti alusel ostetava ravimsüstla koos ravimiga, mida saab kasutada ootamatult tekkiva mesilasnõelamise ja ilmneva allergiapuhangu korral.
Öeldakse küll, et mesilase nõelamine on terviseks. Kahjuks mitte alati ja mitte iga inimese jaoks pole see nii. Ja kui mesilase nõelamine võib olla mõne inimese elule või tervisele ohtlik, tuleb end ohu vastu ette valmistada.
Ja ometi - palju rõõmu ja mõnu mesilastest, mesindusest ja meest!
Aleksander Kilk
