Süütu suts või surmaoht

Kuigi kevadel õitsevad puud muudavad paljudel nina vesiseks, ei ohusta õietolmuallergia inimelusid, kui ravi on korralik. Küll aga võib saatuslikuks saada kokkupuude mesilase, herilase või rästikuga. Rästikud on eriti kurjad aprillis, tiivulised nõelajad aga juulis-augustis.

„Trend on, et sünteetiliste lisanditega toit, olme­keemia ja ehitusmaterjalid muudavad inimesi üha allergi­lisemaks. Selle koha pealt ei ole inimkonna perspektiiv hea," tõdeb kiirabiarst MARE LII­GER. "Lämbumisohus kõritur­setega astmaatikutest lapsi oli ka 15 aastat tagasi, aga praegu on neid rohkem. Järjest roh­kem tuleb ette ka putukapiste­test tingitud üliraskeid seisun­deid ja surmajuhtumeid."

Allergilisi reaktsioone on eri­neva raskusastmega. "Kahtle­mata häirib, kui mõni tund pärast krevettide söömist oleksid nagu sipelgapesas ja sügad end poolsegaseks. Aga see piirdub­ki halva enesetundega, sest mitme tunni või mitme päeva parast tekkiv allergia pole eluohtlik," rõhutab dr Liiger. "Mida kiiremini tekib reakt­sioon pärast allergeeniga kok­kupuudet, seda ohtlikum. Kui esimese 10 minuti jooksul mi­dagi ei juhtu, võib juba kerge­malt hingata."

Keegi pole kaitstud

Kiirabiarsti sõnul on tüüpili­ne olukord, kus inimene pistab jala sussi ja sinna pugenud me­silind suskab suurde varbasse. Raskemal juhul kukub inimene teadvusetult maha juba 15-20 sekundi pärast. Mitte keegi meist pole kaitstud sellise sutsu eest, sestap tuleb tegutsema ha­kata juha varem. Tavaliselt eel­neb eluohtlikule reaktsioonile leebemaid hoiatusi. Kui üks mesilasetorge on hakanud sügelema, siis võib ennustada ka järgmisi reaktsioone. Kus­juures iga järgmine tükib ole­ma eelnevast tõsisem.

Õnneks käib reaktsioonide ägenemise reegel enamasti ühe ärritaja kohta. (Näiteks värvilõhna suhtes ülitundlik ei pea mesilase rünnakut paaniliselt kartma. )

Igal juhul tuleks perearstilt või allergoloogilt abi otsida ju­ba siis, kui kokkupuude mesila­se või mõne ainega on ajanud näo paiste või tekitanud hinga­misprobleeme.

Inimesed vist probleemi tõsi­dust veel ei adu. Mõni otse haiglast tilguti alt tulnu kinni­tab tõsimeeli, et tema ei lase enam kunagi end herilasel nõelata. "No tohhoo tont, kui­das saab selles kindel olla," ei jõua dr Liiger ära imestada. "Sutsakaid on saadud Tallinnas Vabaduse platsil! Ükskord ol­lakse taas probleemiga silmit­si."

Niisiis tuleks ilma ettekään­deid leiutamata allergiatestid kohe ära teha. Lisaks ülitundlikkust ohjeldavale ravile on tihtilugu mõistlik muretseda taskusse esmaabiravim EpiPen, süstlake koos adrenaliiniannu­sega, eriti kui on plaanis viibi­da looduses. Meil pole EpiPen veel kuigi tuntud, aga USAs on see paljudel kaasas niisama iseenesestmõistetavalt kui ra­hakott.

Ent on ju olemas mitut sorti allergiavastaseid tablette? Aeg­lase reaktsiooni korral on tabletid tõesti omal kohal, kinni­tab kiirabiarst. Näiteks kui te­kib kerge turse või kui inimene muutub iile kere lapiliseks mõni tund pärast allergeeniga kokkupuutumist. Muide, aller­gilist sügelust rahustab ka vii­naga määrimine, seevastu krat­simine ajab asja hullemaks. Kui aga lööve tekib või teadvus kaob kuni 10 minuti jooksul, siis ei jõua tabletid toimima hakata.

Kiire lööbe korral, kui ei ole teadvus- ega hingamishäireid, võib ka ise minna haigla vastuvõttu, kus tehakse süst. Vaja­dusel tasub kutsuda kiirabi.

Ainus võimalus ellu jääda

Kiire päästva ravimiannuse saamine on elu ja surma küsi­mus. Kui kiirabil oleks võima­lik mõne minutiga igal pool ko­hal olla ja vajalikud süstid teha, siis taanduksid paljud eluohtli­kud seisundid. "Meedikud ütle­vadki, et anafülaktilise šoki korral päästavad väledad rat­tad," sõnab dr Liiger. Mis siis juhtub inimesega, keda tahab ülikiire allergiline reaktsioon? Kõige halvemal juhul kaob teadvus kohe ja inimene kukub maha. Vererõhk langeb peaae­gu nullini, lisanduvad hinga­mishäired. Allergiline bronhi­de kokkutõmme võib tekitada tõsiseid hingamisraskusi ja kiik­suva väljahingamise nagu ast­ma korral. Ka võivad tursuda nägu või keel. Tursunud keel võib ummistada kõri ja mõne sekundiga saabub lämbumis­surm. Sellise allergilise šoki korral tuleks kiiresti võtta käepärast olev EpiPen, avada süstal ja see endale ükskõik ku­hu sisse torgata. Ja siis kohe kiirabisse helistada. Tähtis on öelda, millega oli kokkupuude ja kui kiiresti allergiline reakt­sioon tekkis.

Kui inimene on juba teadvu­se kaotanud, ei tohi talle enam mitte mingil juhul suhu toppi­da ühtki tabletti - see võib sat­tuda hingamisteedesse. Ka tab­lett peeneks pudistada pole lahendus, sest piisab kõripealise ja häälepaelte vahel sageli al­lergia puhul mõnemillimeetriseks vähenenud ava ummista­misest, et inimene lämbuks.

Kõige sagedasemad vead

Dr. Liigeri sõnul teevad abistajad tihti teadmatusest saatusliku vea. Loodus on tark ja kukutab teadvuseta inimese maha. Sellele ei tohi vahele se­gada - teadvuseta inimese istumaupitamine teeb tema seisundi veelgi raskemaks.

Allergilise šoki korral langeb vererõhk 40-50 mm/Hg peale või koguni nii madalale, et see pole mõõdetav. Randmel ei pruugi pulssi üldse tunda, sel­lest teevad paljud abistajad va­le järelduse, et süda ei tööta.

Tegelikult on organism aru­kas peremees, kes lülitab krii­siolukorras välja vereringe kä­test, jalgadest ja nahaalusest koest juba siis, kui rõhk järsult langeb, kuid kaela pealt on pulss täiesti tunda. Organism varustab verega kehatüve elutähtsaid organeid ja peaaju mujalt vereringe väljalülitami­se hinnaga.

Kui panna teadvuseta inime­ne istuvasse asendisse, siis jääb tema aju ilma verevarustuseta. Tagajärg võib olla raske invalii­distumine. "Iga sekund, kui teadvuseta inimesel hoitakse pea üleval, on katastroof," rõhutab dr Liiger.

Niisiis, kukkunu tuleks jätta lebama, kuid hea oleks panna tema jalgade alla tool, nii et ja­lad oleksid  80kraadise nurga all üles tõstetud, siis pääseb jalga­de vereringest veel pool liitrit verd keskvereringele appi ini­mest elus hoidma.

Peab valmis olema selleks, et kannatanu hakkab oksendama - pärast süsti võib see kergesti juhtuda. Tuleb jälgida, et okse ei satuks alumistesse hingamis­teedesse.

Veel tänapäevalgi soovitab mõni esmaabivoldik panna me­silasetorke kohale suhkrutükk, mis tõmbavat mürgi välja. "Ei see tõmba. Küll aga võib magus suutäis äratada veel mõne teise­gi tiivulise huvi," sõnab dr Lii­ger.

Üks väärarvamusi on see, et pärast mesilasetorget tuleb kõigepealt nõel nahast välja tõmmata. Tegelikult on kiire reaktsiooni korral vaja kiiresti tegutseda, nagu eespool kirjel­datud, ning aeglasema reakt­siooni korral panna torkekoha­le midagi külma peale ja võtta sisse allergiaravimid.

Kui rästik salvas

Mesilaste-herilastega on asi selge: kui ühe sutsu peale tekib reaktsioon, siis on tegemist al­lergiaga. Kui hakkab paha pärast tarutäie mesilaste rünna­kut, siis on see mürgistus. Rästikuhammustuse korral pole alati arusaadav, kumb on hädade põhjus.­

Ka rästikuhammustusele tuleb midagi külma peale panna. Sellega tõsist allergiat muidugi maha ei võta, kuid mürk imen­dub aeglasemalt ja sellevõrra ehk on aeglasemad ka allergili­sed reaktsioonid. Külm tuleks 10 minutiks peale jätta ja hoi­da käsi või jalg võimalikult all.

Dr Liiger loodab, et mitte keegi ei topi enam rästikuham­mustuse peale žgutti, nagu varem soovitati. Ega mürk sel­lepärast kusagile kao, aga kin­nitõmmatud veenid ei lase sel ka kusagile minna. Rästi­kumürk tekitab algul massili­selt trombe, seejärel tekib sekunditega vastupidine protsess - veri muutub hüübimatuks.

Kui ükskord žgutt lahti te­hakse, on pahandus eriti suur. Lagunenud veri aga voolab pärast seda ikkagi organismi laia­li, muutes kannatanu seisundi veelgi hullemaks.

Loodetavasti ei leidu tänapäeval enam ühtki ennastohverdavat abistajat, kes asub rästiku mürki haavast välja imema. "Esiteks on ka kõige pare­ma tahtmise korral võimalik välja imeda vaid imepisike osa mürgist ja teiseks saab imeja selle siis kõik läbi limaskestade enda organismi," kommentee­rib dr Liiger.

Allergiat tekitav ravim

Eluohtlikest allergiajuhtu­dest rääkides tuleb teha juttu ka ravimitest. Kehtib seesama reegel: kui kord on juba ühe ra­vimi peale allergia tekkinud, siis iga järgnev kokkupuude äh­vardab tulla tõsisem.

Tüüpiline allergiaallikas on penitsilliinide ravimgrupp, mi­da praegu küll kasutatakse üha harvem. Aga praktiliselt pole olemas ravimit ega ülepea ühtki ainet, mille peale ei võiks allergia tekkida. Isegi B-vitamiin on põhjustanud ülitundlikkuse reaktsioone.

Ega perearst, hambaarst, füsioterapeut või mis tahes muu meditsiiniala esindaja küsi ilmaasjata, kas patsiendil on ol­nud allergilisi reaktsioone seo­ses ravimitega. "On väga halb, et paljudel inimestel lähevad nende ravimite nimed mee­lest," sõnab dr Liiger. Sageli öeldakse, et jah, oli küll mingi sinine tablett, aga see teadmine ei aita meedikut, temal on va­ja täpset infot, et ravim hetke­ga allergilist reaktsiooni ei teki­taks.

Seega-kui teil on ravimial­lergiat olnud, kirjutage selle ro­hu nimi üles ja pange teave kindlasse kohta.

Varukas jäetu päästis elu

Kaks aastat tagasi oli ühel pereisal suvilas päris tõsine reakt­sioon mesilasetorke peale. Igaks juhuks jättis teda turgutamas käi­nud dr Liiger mehele tagavaraks süstla ja ampulli allergiavastase ravimiga. See seisis talv läbi suvilas lauasahtlis - küllap läks veidi lahjemaks, aga toime õnneks säilis.

Järgmisel suvel sai mees uue piste ja kukkus silmapilk maha. Järjest ähmasemaks muutuva mõistuse kiuste suutis ta meenuta­da ravimi asupaiga ja jõudis värisevate kätega selle sisse süstida. "Fakt on, et ainult see ta elu päästis, enne kui kiirabi saabus," ütleb dr Liiger.

Mesiniku saatus

Iseteadlik vanahärra oli pool elu mesilasi pidanud, Pikapeale hakkasid pistekohtade peale tekkima üksikud punnid, mõne aja pärast tuli kiirabi välja kutsuda, kuna pool nägu oli turses. Järgmi­ne kohtumine kiirabiga oli möödapääsmatu, kui järjekordne suts mesilinnult tekitas teadvusekaotuse ja lõi hinge hullusti kinni. Kiir­abi suutis mehe päästa ja ta sai haiglas paar päeva tilgutit ning süste. Haiglas öeldi, et müügu ta oma tarud ära, järgmist sutsu ta üle ei ela. Aga mees ei loobunud ainsastki mesilasperest.

Sel kevadel tarusid puhastades lugu juhtuski; nägu kaitsva võr­gu alla pugenud mesilinnult sai ta viimase sutsu. Mees oli suut­nud kümme sammu eemale joosta ja maha kukkunud. Kiirabibri­gaad sõitis kohale nii kiiresti, kui jõudis. "See oli trööstitu olukord," ütleb dr Liiger. "Seisime kõrval ja laiutasime käsi. Mitte midagi pol­nud enam teha." 

Mesiniku keel oli normaalsest kümme korda suuremaks paistetanud ja seisis jäigalt suust väljas nagu torn. Keel oli blokeerinud ka kõik ninakäigud, nii et õhul polnud vähimatki läbipääsu.

See oli õnnetus, mis hüüdis enne tulekut kaks korda ette.

Sõit ootevalmis adrenaliinisüstlaga

Kuueaastane tüdruk sai varakevadel õues mängides noorelt rästikult hammustada. Piiga jalga läbistas kõrvetav valu ja tal hak­kas paha. Õnneks märkas ema aknast, et laps kukkus maha. Ve­das, et kiirabi oli Iähedal. Teel haiglasse Istusid meedikud lapse kõrval, käsi pulsil, adrenaliinisüstal ootevalmis. Iga 5 minuti tagant, kui adrenaliiniannus lapse veres lagunema hakkas ja vererõhk hakkas taas nulli kukkuma, sai ta uue süsti. Ainult selle toel ta haig­lani vastu pidas.

Pärast paari päeva reanimatsiooniosakonnas oli äge periood möödas, ainult jalg oli esialgu kole suur ja paistes. Piiga sai kenas­ti terveks.

Eha Laanepere

mai 2004

Kodutohter